2016 - tere taas!

Esiteks suured  vabandused nende väheste inimeste ees, kes on lugemas mu blogi. Tõesti ei olnud pikka aega kohe mitte midagi kirjutada. Ausalt öeldes, polnud ka tahtmist. Jõulud ja aastavahetus on ikka muu aeg... Ning ega mul polnud mitte midagi tarka ka öelda.  Nüüd aga juba väheke aega taas töölainel ning paari sõnaga ka siis tegemistest ja ka üks tähelepanek.

Alustan siis tähelepanekuga. Seekordne kriitika tuleb jälle "jutuklubile". Juba võõrad inimesed panevad tähele seda nukraks tegevat situatsiooni ja postitavad FB foorumitesse suhteliselt kurja alatooniga. Probleem siis selles, et kasvatajad/õpetajad ei kontrolli lapse riietumist õue minnes. Lapsed panevad ise riidesse ja siis suure hurraaga minnakse nii ,et kindaid polegi käes(või on pooleldi), kael paljas(sall puudub või on ebakorrektselt pandud), püksisääred üleval jne. Rääkimata sellest ,et vahepeal lapsed unustavad või "unustavad" väliriiete alla kampsuni/dressika panna vms. Suhteliselt kurb tegelikult. Täna viisin vähemalt 5 last tuppa sisse tagasi, sest neil oli lihtsalt liiga külm. Dressikas alla ja villased sokid ja asi kohe parem. Lisaks käisin 1h jooksul salli, kindaid, püksisääri, mütsi korralikult sättimas umb. 50 korda. Ei väida ,et kõik on tähelepanematud. Lihtsalt vihjan ,et kõik võiks selliste külmade ilmadega natuke tähelepanelikumad olla :)

Ja alati ei peagi väljas pikka aega olema. Plasteliin, lauamängud, lugemine, joonistamine jne jne.. Ja väga paljud lapsed tahavad lihtsalt ainult rääkida. Rahulikus keskkonnas rühmaruumides on hea aeg lastega arutleda ja neid paremini tundma õppida.

Lisan postituse lõppu ka pildid minu joonistustest. Joonistasin ette ja lapsed värvisid. Päeva lõpuks olid kõik nii palju julgust saanud ,et joonistasid isegi ja sain päris mitu ka kingiiks kaasa..
(Vabandust häguste piltide pärast. Mõned said suht kiiruga tehtud).''

Teie,
VaraValvur

Ninasarvik

Minionid

Metsaprintsess

Poni

Hai

SuperPõrsas

Poniprintsess

Dinosaurus(või lohe)

Kolm sõpra

Päiksekiir igas päevas..

Tänasesse sombusesse halli päeva tõi päiksekiire üks väike ~1a. poiss. Hommikul tundusid kõik lapsed jonnakad ning täiskasvanud mornid ja väsinud. Kogu seltskonna keskel aga patseeris ringi väike poiss, kellele ta jagas lahkesti naeratusi. Käies ühe inimese juurest teise juurde, ta naeratas ja tegi pidevalt midagi tohutult naljakat. Ning korraga oligi kõigil lühikese aja jooksul tuju paremaks läinud. Aitäh sellele toredale lapsele.

Kui igaüks meist vähemalt korra päevas/nädalas püüaks naeratada ning vähemalt ühegi inimese tuju heaks teha, oleks maailm palju ilusam, rõõmsam ja toredam paik.  

Päiksekiir igas päevas..

Ikka veel heas tujus..

Teie,
VaraValvur.

Liigne agarus on liigne ogarus?

Tegelikult ei olnudki mul plaanis tööle minna. Ei olnud ka plaanis blogisse uut postitust kirjutada, kuid plaanid ei lähe alati nii, kuis planeerid.
Tänane päev oli suhteliselt rahulik ning ausalt öeldes arvasin ,et ega täna midagi ei juhtugi erilist. Lund pole maha tulnud, ilm on selline vastik ja sombune ning see loob mõnusa aluspõhja viiruste ja haiguste levikuks. Lasteaedades lapsed haigestuvad järjest, hoidjad on pooltõbised. Kui nädala alguses 4  last lahkub palaviku ja külmetusega, siis nad jõuavad just selleks ajaks terveks saada, et korjata lasteaiast üles järjekordne kõhuviirus.. Ja nõiaring jätkub. Sellel samal põhjusel pidin ka mina täna tööle jooksma(kuigi oli plaanis puhata).
Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada.

Tööpäev hakkas juba läbi saama. Väljas möllas mõnus torm, sadas vihma ja õnneks ei pidanud vaeseid lapsi õue mängima viima.. Istusime ja mängisime siis rahulikult ning ootasin kella 16:00. Siis pidime järele jäänud lapsed rühmas kokku korjama ja teise rühma ruumidesse minema. Tulid mõned vanemad järele ja siis tuli ka samal ajal teise rühma kasvataja ütlema, et võime nüüd sinna minna. Korraga hakkas teine kasvataja(ausalt öeldes asendaja :D ) last riidesse panema. Seletas siis ,et paneme vihmariided ja kummikud jne. Vaatasin siis teda suurisilmi, et mis asja ta korraldab - pidime ju mitte välja minema ja kohe-kohe teise rühma suunduma. No ju siis tema teadis, midagi, mida mina ei teadnud. Ehk on poisile vanemad järele tulemas. Rääkisin vanematega laste päevast, ise poole silmaga jälgides teist kasvatajat. Vaene poiss korrutas: "Emme tuleb kohe järele. Kohe-kohe saan koju jne." Kasvataja automaatselt ja monotoonselt korrutas ,et "..ja jaa..kohe kohe tuleb. Läheme kohe välja. Paneme riided selga jne.."
Niipea, kui vanematega asjad arutatud sain, läksin ma teise kasvataja juurde ja uurisin ,et miks ta seda vaest poissi riietab. Kas läheme siis sinna tormi kätte välja? Ta kinnitas ,et teise rühma õpetraja oli käinud ütlemas ,et läheme kõik välja. Mina polnud seda kuulnud ja ta läks üle küsima. Natukese aja pärast tuli ta tagasi ja näoilme ütles kõik. Nii nad istusid selle poisiga kahekesi tooli peal, üks suure ja teine väikse peal.
Poiss:" Emme tuleb kohe järgi. Kohe läheme välja ja siis emme tuleb järgi.."
Kasvataja ei vastanud alguses midagi.. Viimaks siis vastas ohates:" Jah. Kohe-kohe tuleb järgi. Istume nüüd siin pool tunnikest ja siis pääsed koju."
Tõmban halastusest vaatusele kardina ette... Minu tööpäev lõppes ja läksin raske südamega kodu poole. Ei teagi kummast rohkem kahju on antud juhul - väiksest poisist või liiga aktiivsest kasvatajast?

Teie,
VaraValvur

PERSOONILUGU: Minu issi on sõjaväelane

Korra kuus püüan leida mõne toreda, huvitava, erilise inimese, kellega teha oma blogisse persoonilugu. Lood, mis tulevad, on seotud peamiselt ikkagi lastega ning suures osas püüan kõike nädata just läbi meheliku vaatevinkli.  Enamik lugudest tulevad anonüümsed, et kaitsta inimese eraelu. Intervjueeritava soovi kohaselt muidugi avaldan inimese nime.

Sõjaväelane ja laps.
(Pilt on laenatud internetist ning autoriõigused ei kuulu mulle. Pilt on illustreeriva tähendusega)

Seekordseks persooniks on üks tubli elukutseline SÕJAVÄELANE. Pere ning isikliku elu turvalisuse huvides jääb selle inimese nimi saladuseks. Tegelikult ju pole sellel  tähtsustki, kes ta on. Ta on sõjaväelane ja isa - sellega on kõik öeldud.  Eestis on tuhandeid elukutselisi sõjaväelasi, kelle kohuseks on kaitsta meid kõiki. Nad on justkui meie kõigi isa, kes kaitseb oma lapsi maailma kurjuse eest. Kuid suurel osal nendel meestel on ka kodu, pere ja lapsed. Uurisingi täpsemalt, et mida muudab sellise elukutse valik pereelus, laste kasvatamises ja tema enda töödes/tegemistest..

Kõik aga täpsemalt nüüd tema enda sõnadega..

Olen 27 aastane mees, abielus ning isa 2 lapsele (üks 5 teine 1). Alates aastast 2008 olen seotud kaitsejõududega alustades ajateenistusest mille käigus lõi patriotism väga tugevalt välja. Otsustasin pärast ajateenistust lõpetada suhted oma eelmise tööandjaga ning pühendada oma edasine elu kodumaa kaitsmisele. Aastatel 2009 – 2012 omandasin kõrghariduse ja nooremleitnandi auastme Kõrgemas Sõjakoolis, pärast mida suunati mind väeossa ajateenijaid välja õpetama. Siinkohal ütlen kohe ära, et ma ei ole aastal 2009 tehtud otsust mitte hetkegi kahetsenud. Ma tunnen et see ongi minu elu kutse millega ma tahan tegeleda nii kaua kui võimalik. Tegelikkuses võib öelda et ajateenijate väljaõpe sarnaneb mingil määral lasteaiakasvatajaks olemisega, sest esimesed päevad või isegi nädalad on lastele/sõduritele rasked (võib-olla küll mitte füüsiliselt aga vaimselt kindlasti), kuna nad kistakse oma igapäevasest päevarutiinist ja mugavustsoonist välja. Nad peavad hakkama kohanema uute asjade, inimeste kui ka uute reeglitega. Sarnaselt lasteaiakasvatajale vastutan ka mina ajateenijate õigeks ajaks õigetesse kohtadesse jõudmise (söökla jms.), turvalisuse ja paljude muude asjade eest.
Kuigi ma naudin metsas olemist, siis kahjuks on metsas olemise juures ka üks väike tõrvatilk mis kukub meepotti. Nimelt minust jääb maha pere keda ma ei näe senikaua kuni maa õppustel olen. Natukene küll leevendab asja õhtused kõned koju kus saan vähemalt ülevaate päevastest tegevustest. Kahjuks meil ei ole telefonid veel nii arenenud, et saaks katsuda ja järgida rutiini mis kodus on välja kujunenud. Nimelt kuna ma olen hommikust õhtuni tööl, siis ma ei näe oma lapsi, ega saa nendega tegeleda niipalju kui seda teeb mu abikaasa. Seetõttu on kujunenud välja traditsioon, et kui ma töölt koju tulen siis ma annan naisele natuke hingamisruumi ning tegelen lastega niipalju kui saan. Lisaks sellele olen võtnud enda peale ka püha kohustuse, milleks on laste unede maale saatmine. Kuna lapsed lähevad erinevatel aegadel magama, siis ma saan keskenduda mõlemale lapsele eraldi. Noorema pojaga on praegusel hetkel veel lihtne. Joodad talle lutipudelist piima sisse, annad luti pihku ja sellega tema magama panek praegusel hetkel piirdubki. Palju põnevamaks läheb vanema pojaga, sest tal on vaja kõigepealt teha ära oma toimingud vannitoas, siis ta tuleb ja küsib kas tal on ilusad hambad. Pärast seda kui emme ja issi on lapse hambaid kiitnud siis tuleb järgmine etapp, milleks on riiete vahetamine ja vetsus käik. Pärast seda jõuab kätte aeg kus laps läheb lõpuks voodisse ja paneb ennast muinasjutuks valmis. Kui muinasjutt on loetud siis ta võtab oma kaisukad ja jääb üldjuhul rahulikult magama. hommikul on jällegi minu kohustus vanem poeg üles äratada, kõik hommikused toimingud ära teha ning ta lasteaeda viia.
Ma nõustun ütlusega, et lapsed on meie kõige kallim vara, sest nemad on need väikesed inimesed kes toovad päikese meie päeva. Nad ei peagi tegema midagi väga suurt või asjalikku vaid piisab sellest et nad olemas on. Abikaasaga ikka ja jälle vaatame oma lapsi ning mõtleme et küll meil on ikka vedanud, et meil sellised lapsed on.
Kui nüüd tulla tagasi oma elukutse juurde siis noorema pojaga ma ei saa sellest veel rääkida või teda töö juurde kaasa võtta, sest tal ei oleks seal mitte midagi teha, sest ta vajab palju ruumi kus ringi möllata, magamiskohta jne.. aga vanem poeg on mul tööl kaasas käinud üsna mitu korda nii et tema juba teab täpselt kus issi töötab, millised issi „tööonud“ on ja milliste autodega issi töö juures sõidab. Üldjuhul olen ma üritanud hoida töö ja eraelu niipalju lahus kui võimalik. Kodus ma ikka räägin sellest millega ma töö juures tegelen aga aega see vanemat poega teab mis palju veel ei huvita. Temal on ikka oma mängud ja tegemised aga ma üritan naist ikka kursis hoida mis mul töö juures toimub. Lisaks sellele mis ma igapäevaselt tööl teen on juttu tulnud ka välismissioonidest, väljaspool Eestit õppimisest, Eestis õppimisest jne.. vähesel määral oleme puudutanud ka seda teemat mis saab siis kui minuga peaks juhtuma „see“ kõige hullem. Õnneks ma olen leidnud omale sellise naise, kes saab aru ja toetab mind igati. Sama on ka vastupidi (mina saan naisest aru ja toetan teda tema tegemistes).
Üks olulisemaid asju minu töö juures on pere toetus ja vastastikune toetus. Seetõttu, et mu pere mind toetab olen saanud teha oma tööd hingega ja hea tundega, teades et kui tööpäev läbi saab, siis saan minna koju oma pere juurde. Mul on väga palju kolleege, kes on sunnitud leppima sellega, et näevad oma peret ainult nädalavahetustel. Mina isiklikult ei oleks valmis nii elama, sest pere on minu jaoks väga oluline. Jah ma tean, et pere on ju pere ka siis kui näiteks minu ja minu abikaasa ning laste vahel on 150km, aga minu jaoks ei ole see ikkagi päris see. ma ei tahaks sellist elu väga pikalt elada. Kui peaks asjad nii kaugele minema et ma pean pikemat aega teenistuses olema kusagil teises Eesti otsas, siis suure tõenäosusega ma hakkaks mõtlema võimalusi kuidas saaks pere juures olla nii, et see ei tooks kaasa võimalikult vähe probleeme, sest mida rohkem on probleeme seda ebamugavamaks muutub koos olemine ning kui seda koosolemise aega on niigi vähe, siis kaugel ei ole ilmselt ka abielu lahutamine (ja see on asi mida ma kohe üldse ei taha). Olen üsna kindel, et pikemaajalisel perest eemaloleku tõttu hakkaks peas koheselt kerima mõte, et kas saada teenistusse kusagile pere lähedale või siis amet maha panna ja leida tsiviilsektoris omale uus töökoht (mida ma suure tõenäosusega ei teeks nii hea meelega kui praegust).

BLOGIPIDAJA LÕPPSÕNA.
Tugevat tervist ja tahet kõikidele sõjaväelastele kaitsta meie kõikide kodu, peret ja lapsi. Me kõik oleme üks pere,
Kellele suurt tüli ei tee, siis soovitan tutvuda ühe fondi tegevusega. Võimaluse korral võiksid toetada tegevust, kuid peamine on see ,et tead sellest.
http://www.carolinillenzeerifond.ee/

Tänutäheks toreda loo eest, ka väike pilt tublile sõjaväelasest issile. Aitäh!

Minu issi on sõdur.

Ilusat 1. Adventi kõikidele,
Teie VaraValvur.

Jõulud on tulemas..

Tere 

Homse 1. Advendi puhul lisan täna vaid 1 pildi oma blogisse. Eelmine aasta samal ajal tegin jõulukuu alguse puhul sellise koomiksi/karikaturaalse kalendri pildi. Tundus, et sobib kuidagi ka selle aasta detsembri kuu alustuseks :)

Kalender

Ilusat jõuluootust,
Teie VaraValvur 

Jõulude eel..

Tere

Enne jõule aitasin jälle ühel lasteaial meisterdada jõulukalendri. Ei jõudnud veel värvida ning ka osad asjad on lisamata(jõuluvanale lõngast ohjed, värvilised lehvid kinkekottidele, kinkepakkid tühjale osale jne), kuid ehk saate kokkuvõtvalt aru, milline on tulemas lõpptulemus. Al. 1.detsembrist saab päevas korra üks laps avada kinkepaki, milles on siis jõululaul, auhind vms. Eks see jääb, siis otsustada alaliste töötajate poolt. Lapsed igatahes olid rahul.

Jõuluvana saan

Jõuluvana + põhjapõdrad. (jõuluvanale lisandub kätte lõngast ohjad ja kingikottidele tulevad juurde värvilised lehvid)

Põhjapõdrad

Toorik. Keskele lisanduvad 24 kingipakki.

Kinke püüdvad inimesed ja loomad

Ilusat jõuluootust,
Teie VaraValvur.

Tädikeste jutuklubi

Täna väga pikka juttu pole, kuna täiskuu mõjutuste all olles, olen suhteliselt väsinud :)
Kuid paar sõna ikka.

Esimesel kokkupuutel lasteaiaga(arvatavasti siis, kui käisin oma vanemal lapsel lasteaias esimest korda järel) pani mind suuresti imestama üks asi. Kõik olid mänguväljakul ja otsisin silmadega enda last taga ja no mitte kuidagi ei suutnud leida. Kasvataja aga leidsin kohe. Tädikesed olid oma õhturingi kogunenud ning juttu jätkus kauemaks. Vaid Paulig oli puudu. Mõtlesin omaette ,et kuidas nemad näevad, kus kõik lapsed on kui nendel on muudki "tähtsamat" teha. Astusin vargsi ligi ja pelgasin lausa vahele segada. Viisakad inimesed ju nii ei tee. Viimaks märgati mind. Koos läksime siis last otsima ja oli täitsa alles. Ja nii järgmisel korral, ülejärgmisel ja kogu aeg. Vahel oli harv juhus, kui mõni neist laste poolt ringist eemale tiriti, sooviga mõnda mänguasja saada, kuid targemad ja kogenenumad olid ka juba selleks valmistunud. Kõik mänguasjad ootasid hunnikus.
No minu vaene pea ei suutnud aru saada, et miks siis nii. Võiks ju lastega koos mängida või siis ise ringi kõndida vms.

Esimest korda tööle asudes, otsustasin ,et mina käitun paremini. Kõnnin ringi, mängin lastega, koristan. Siiani teen nii. Talvisel ajal ehk hüppan ringigi. Endal lõbusama, aeg liigub kiiremini ja no olgem ausad... mida mul tädikestega ikka rääkida nii väga on.

Samas kujutan ette juba, mida mõtlevad need samad tädikesed lasteaedades:
"Ära pärsi lapse loovust. Las ise mängivad."
"Pole vaja mänguasju koristada, las õpivad ise."
"Mis kõnnid ringi, kui vangivalvur. Lapsed on segaduses nii.."
jne jne jne..

No aga ausalt öeldes on mul suht ükskõik. Laste loovus areneb väga hästi ka täiskasvanuga mängides. Lisaks ehk väike vaheldus. Samuti ei pressi ma end ühtegi mängu ning üldjuhul just mängin nendega, kes üksi nokitsevad päevast päeva ja ei taha kärarikka seltskonnaga tagaajamist mängida.
Kõiki mänguasju ma ei korista vaid panen osad ära. Lapsed ei vaja nii palju mänguasju korraga. Ja kui üks mäng lõppeb, siis tuuakse mänguasjad ära ja annan teised ning mäng saab jätkuda. Lisaks on ka sättida ja korrastada ka muud, kui mänguasju.
Jalutamist ei hakka üldse kommenteerima.

Nii ,et mina nendest jututubadest aru ei saa. Selline ringis seismine on lapsele pigem kahjulik(juhtub õnnetus ja ei saa kohest abi, ei saa õnnetust ennetada jne).

Positiivse poole pealt ehk seda ,et kõik lasteaednikud pole sellised. On ka minusuguseid. Ja seda on tore näha ja teada.
Tooksin ka välja mõningad erandid. Olen kokku puutunud väga kogenud ja osavate kasvatajatega, kes suudavad mõlemat teha(mainiks ära ,et neid on ikka väga vähe). Jutuajamise käigus ära neilt silmsidet oota. Jutt jookseb ilusti ja saad aru ,et ta on jutuajamise süvenenud, kuid silmad käivad, justkui hiirel juustupoes. Ning enne, kui sa jõuad reageerida, on tema juba sind ennetanud. Nad märkavad kõike, mis toimub ja üldjuhul on neil kõik kontrolli all. Nii juturingis, kui ka muudes tegevustes. Lapsed teavad reegleid ning kasvataja on nende jaoks autoriteet ja eeskuju. Neile ei tule mõttesegi reeglitest üle astuda ja pigem jälgivad ise üksteist, et kõik sujuks. Nagu öeldakse - kala mädaneb peast. Kuid kui pea on tark, siis toimib ka kogu muu süsteem korralikult.

Kokkuvõtteks: vähem loba, rohkem tegusid.

Teie aktiivne lobamokk,
VaraValvur