Päiksekiir igas päevas..

Tänasesse sombusesse halli päeva tõi päiksekiire üks väike ~1a. poiss. Hommikul tundusid kõik lapsed jonnakad ning täiskasvanud mornid ja väsinud. Kogu seltskonna keskel aga patseeris ringi väike poiss, kellele ta jagas lahkesti naeratusi. Käies ühe inimese juurest teise juurde, ta naeratas ja tegi pidevalt midagi tohutult naljakat. Ning korraga oligi kõigil lühikese aja jooksul tuju paremaks läinud. Aitäh sellele toredale lapsele.

Kui igaüks meist vähemalt korra päevas/nädalas püüaks naeratada ning vähemalt ühegi inimese tuju heaks teha, oleks maailm palju ilusam, rõõmsam ja toredam paik.  

Päiksekiir igas päevas..

Ikka veel heas tujus..

Teie,
VaraValvur.

Liigne agarus on liigne ogarus?

Tegelikult ei olnudki mul plaanis tööle minna. Ei olnud ka plaanis blogisse uut postitust kirjutada, kuid plaanid ei lähe alati nii, kuis planeerid.
Tänane päev oli suhteliselt rahulik ning ausalt öeldes arvasin ,et ega täna midagi ei juhtugi erilist. Lund pole maha tulnud, ilm on selline vastik ja sombune ning see loob mõnusa aluspõhja viiruste ja haiguste levikuks. Lasteaedades lapsed haigestuvad järjest, hoidjad on pooltõbised. Kui nädala alguses 4  last lahkub palaviku ja külmetusega, siis nad jõuavad just selleks ajaks terveks saada, et korjata lasteaiast üles järjekordne kõhuviirus.. Ja nõiaring jätkub. Sellel samal põhjusel pidin ka mina täna tööle jooksma(kuigi oli plaanis puhata).
Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada.

Tööpäev hakkas juba läbi saama. Väljas möllas mõnus torm, sadas vihma ja õnneks ei pidanud vaeseid lapsi õue mängima viima.. Istusime ja mängisime siis rahulikult ning ootasin kella 16:00. Siis pidime järele jäänud lapsed rühmas kokku korjama ja teise rühma ruumidesse minema. Tulid mõned vanemad järele ja siis tuli ka samal ajal teise rühma kasvataja ütlema, et võime nüüd sinna minna. Korraga hakkas teine kasvataja(ausalt öeldes asendaja :D ) last riidesse panema. Seletas siis ,et paneme vihmariided ja kummikud jne. Vaatasin siis teda suurisilmi, et mis asja ta korraldab - pidime ju mitte välja minema ja kohe-kohe teise rühma suunduma. No ju siis tema teadis, midagi, mida mina ei teadnud. Ehk on poisile vanemad järele tulemas. Rääkisin vanematega laste päevast, ise poole silmaga jälgides teist kasvatajat. Vaene poiss korrutas: "Emme tuleb kohe järele. Kohe-kohe saan koju jne." Kasvataja automaatselt ja monotoonselt korrutas ,et "..ja jaa..kohe kohe tuleb. Läheme kohe välja. Paneme riided selga jne.."
Niipea, kui vanematega asjad arutatud sain, läksin ma teise kasvataja juurde ja uurisin ,et miks ta seda vaest poissi riietab. Kas läheme siis sinna tormi kätte välja? Ta kinnitas ,et teise rühma õpetraja oli käinud ütlemas ,et läheme kõik välja. Mina polnud seda kuulnud ja ta läks üle küsima. Natukese aja pärast tuli ta tagasi ja näoilme ütles kõik. Nii nad istusid selle poisiga kahekesi tooli peal, üks suure ja teine väikse peal.
Poiss:" Emme tuleb kohe järgi. Kohe läheme välja ja siis emme tuleb järgi.."
Kasvataja ei vastanud alguses midagi.. Viimaks siis vastas ohates:" Jah. Kohe-kohe tuleb järgi. Istume nüüd siin pool tunnikest ja siis pääsed koju."
Tõmban halastusest vaatusele kardina ette... Minu tööpäev lõppes ja läksin raske südamega kodu poole. Ei teagi kummast rohkem kahju on antud juhul - väiksest poisist või liiga aktiivsest kasvatajast?

Teie,
VaraValvur

PERSOONILUGU: Minu issi on sõjaväelane

Korra kuus püüan leida mõne toreda, huvitava, erilise inimese, kellega teha oma blogisse persoonilugu. Lood, mis tulevad, on seotud peamiselt ikkagi lastega ning suures osas püüan kõike nädata just läbi meheliku vaatevinkli.  Enamik lugudest tulevad anonüümsed, et kaitsta inimese eraelu. Intervjueeritava soovi kohaselt muidugi avaldan inimese nime.

Sõjaväelane ja laps.
(Pilt on laenatud internetist ning autoriõigused ei kuulu mulle. Pilt on illustreeriva tähendusega)

Seekordseks persooniks on üks tubli elukutseline SÕJAVÄELANE. Pere ning isikliku elu turvalisuse huvides jääb selle inimese nimi saladuseks. Tegelikult ju pole sellel  tähtsustki, kes ta on. Ta on sõjaväelane ja isa - sellega on kõik öeldud.  Eestis on tuhandeid elukutselisi sõjaväelasi, kelle kohuseks on kaitsta meid kõiki. Nad on justkui meie kõigi isa, kes kaitseb oma lapsi maailma kurjuse eest. Kuid suurel osal nendel meestel on ka kodu, pere ja lapsed. Uurisingi täpsemalt, et mida muudab sellise elukutse valik pereelus, laste kasvatamises ja tema enda töödes/tegemistest..

Kõik aga täpsemalt nüüd tema enda sõnadega..

Olen 27 aastane mees, abielus ning isa 2 lapsele (üks 5 teine 1). Alates aastast 2008 olen seotud kaitsejõududega alustades ajateenistusest mille käigus lõi patriotism väga tugevalt välja. Otsustasin pärast ajateenistust lõpetada suhted oma eelmise tööandjaga ning pühendada oma edasine elu kodumaa kaitsmisele. Aastatel 2009 – 2012 omandasin kõrghariduse ja nooremleitnandi auastme Kõrgemas Sõjakoolis, pärast mida suunati mind väeossa ajateenijaid välja õpetama. Siinkohal ütlen kohe ära, et ma ei ole aastal 2009 tehtud otsust mitte hetkegi kahetsenud. Ma tunnen et see ongi minu elu kutse millega ma tahan tegeleda nii kaua kui võimalik. Tegelikkuses võib öelda et ajateenijate väljaõpe sarnaneb mingil määral lasteaiakasvatajaks olemisega, sest esimesed päevad või isegi nädalad on lastele/sõduritele rasked (võib-olla küll mitte füüsiliselt aga vaimselt kindlasti), kuna nad kistakse oma igapäevasest päevarutiinist ja mugavustsoonist välja. Nad peavad hakkama kohanema uute asjade, inimeste kui ka uute reeglitega. Sarnaselt lasteaiakasvatajale vastutan ka mina ajateenijate õigeks ajaks õigetesse kohtadesse jõudmise (söökla jms.), turvalisuse ja paljude muude asjade eest.
Kuigi ma naudin metsas olemist, siis kahjuks on metsas olemise juures ka üks väike tõrvatilk mis kukub meepotti. Nimelt minust jääb maha pere keda ma ei näe senikaua kuni maa õppustel olen. Natukene küll leevendab asja õhtused kõned koju kus saan vähemalt ülevaate päevastest tegevustest. Kahjuks meil ei ole telefonid veel nii arenenud, et saaks katsuda ja järgida rutiini mis kodus on välja kujunenud. Nimelt kuna ma olen hommikust õhtuni tööl, siis ma ei näe oma lapsi, ega saa nendega tegeleda niipalju kui seda teeb mu abikaasa. Seetõttu on kujunenud välja traditsioon, et kui ma töölt koju tulen siis ma annan naisele natuke hingamisruumi ning tegelen lastega niipalju kui saan. Lisaks sellele olen võtnud enda peale ka püha kohustuse, milleks on laste unede maale saatmine. Kuna lapsed lähevad erinevatel aegadel magama, siis ma saan keskenduda mõlemale lapsele eraldi. Noorema pojaga on praegusel hetkel veel lihtne. Joodad talle lutipudelist piima sisse, annad luti pihku ja sellega tema magama panek praegusel hetkel piirdubki. Palju põnevamaks läheb vanema pojaga, sest tal on vaja kõigepealt teha ära oma toimingud vannitoas, siis ta tuleb ja küsib kas tal on ilusad hambad. Pärast seda kui emme ja issi on lapse hambaid kiitnud siis tuleb järgmine etapp, milleks on riiete vahetamine ja vetsus käik. Pärast seda jõuab kätte aeg kus laps läheb lõpuks voodisse ja paneb ennast muinasjutuks valmis. Kui muinasjutt on loetud siis ta võtab oma kaisukad ja jääb üldjuhul rahulikult magama. hommikul on jällegi minu kohustus vanem poeg üles äratada, kõik hommikused toimingud ära teha ning ta lasteaeda viia.
Ma nõustun ütlusega, et lapsed on meie kõige kallim vara, sest nemad on need väikesed inimesed kes toovad päikese meie päeva. Nad ei peagi tegema midagi väga suurt või asjalikku vaid piisab sellest et nad olemas on. Abikaasaga ikka ja jälle vaatame oma lapsi ning mõtleme et küll meil on ikka vedanud, et meil sellised lapsed on.
Kui nüüd tulla tagasi oma elukutse juurde siis noorema pojaga ma ei saa sellest veel rääkida või teda töö juurde kaasa võtta, sest tal ei oleks seal mitte midagi teha, sest ta vajab palju ruumi kus ringi möllata, magamiskohta jne.. aga vanem poeg on mul tööl kaasas käinud üsna mitu korda nii et tema juba teab täpselt kus issi töötab, millised issi „tööonud“ on ja milliste autodega issi töö juures sõidab. Üldjuhul olen ma üritanud hoida töö ja eraelu niipalju lahus kui võimalik. Kodus ma ikka räägin sellest millega ma töö juures tegelen aga aega see vanemat poega teab mis palju veel ei huvita. Temal on ikka oma mängud ja tegemised aga ma üritan naist ikka kursis hoida mis mul töö juures toimub. Lisaks sellele mis ma igapäevaselt tööl teen on juttu tulnud ka välismissioonidest, väljaspool Eestit õppimisest, Eestis õppimisest jne.. vähesel määral oleme puudutanud ka seda teemat mis saab siis kui minuga peaks juhtuma „see“ kõige hullem. Õnneks ma olen leidnud omale sellise naise, kes saab aru ja toetab mind igati. Sama on ka vastupidi (mina saan naisest aru ja toetan teda tema tegemistes).
Üks olulisemaid asju minu töö juures on pere toetus ja vastastikune toetus. Seetõttu, et mu pere mind toetab olen saanud teha oma tööd hingega ja hea tundega, teades et kui tööpäev läbi saab, siis saan minna koju oma pere juurde. Mul on väga palju kolleege, kes on sunnitud leppima sellega, et näevad oma peret ainult nädalavahetustel. Mina isiklikult ei oleks valmis nii elama, sest pere on minu jaoks väga oluline. Jah ma tean, et pere on ju pere ka siis kui näiteks minu ja minu abikaasa ning laste vahel on 150km, aga minu jaoks ei ole see ikkagi päris see. ma ei tahaks sellist elu väga pikalt elada. Kui peaks asjad nii kaugele minema et ma pean pikemat aega teenistuses olema kusagil teises Eesti otsas, siis suure tõenäosusega ma hakkaks mõtlema võimalusi kuidas saaks pere juures olla nii, et see ei tooks kaasa võimalikult vähe probleeme, sest mida rohkem on probleeme seda ebamugavamaks muutub koos olemine ning kui seda koosolemise aega on niigi vähe, siis kaugel ei ole ilmselt ka abielu lahutamine (ja see on asi mida ma kohe üldse ei taha). Olen üsna kindel, et pikemaajalisel perest eemaloleku tõttu hakkaks peas koheselt kerima mõte, et kas saada teenistusse kusagile pere lähedale või siis amet maha panna ja leida tsiviilsektoris omale uus töökoht (mida ma suure tõenäosusega ei teeks nii hea meelega kui praegust).

BLOGIPIDAJA LÕPPSÕNA.
Tugevat tervist ja tahet kõikidele sõjaväelastele kaitsta meie kõikide kodu, peret ja lapsi. Me kõik oleme üks pere,
Kellele suurt tüli ei tee, siis soovitan tutvuda ühe fondi tegevusega. Võimaluse korral võiksid toetada tegevust, kuid peamine on see ,et tead sellest.
http://www.carolinillenzeerifond.ee/

Tänutäheks toreda loo eest, ka väike pilt tublile sõjaväelasest issile. Aitäh!

Minu issi on sõdur.

Ilusat 1. Adventi kõikidele,
Teie VaraValvur.

Jõulud on tulemas..

Tere 

Homse 1. Advendi puhul lisan täna vaid 1 pildi oma blogisse. Eelmine aasta samal ajal tegin jõulukuu alguse puhul sellise koomiksi/karikaturaalse kalendri pildi. Tundus, et sobib kuidagi ka selle aasta detsembri kuu alustuseks :)

Kalender

Ilusat jõuluootust,
Teie VaraValvur 

Jõulude eel..

Tere

Enne jõule aitasin jälle ühel lasteaial meisterdada jõulukalendri. Ei jõudnud veel värvida ning ka osad asjad on lisamata(jõuluvanale lõngast ohjed, värvilised lehvid kinkekottidele, kinkepakkid tühjale osale jne), kuid ehk saate kokkuvõtvalt aru, milline on tulemas lõpptulemus. Al. 1.detsembrist saab päevas korra üks laps avada kinkepaki, milles on siis jõululaul, auhind vms. Eks see jääb, siis otsustada alaliste töötajate poolt. Lapsed igatahes olid rahul.

Jõuluvana saan

Jõuluvana + põhjapõdrad. (jõuluvanale lisandub kätte lõngast ohjad ja kingikottidele tulevad juurde värvilised lehvid)

Põhjapõdrad

Toorik. Keskele lisanduvad 24 kingipakki.

Kinke püüdvad inimesed ja loomad

Ilusat jõuluootust,
Teie VaraValvur.

Tädikeste jutuklubi

Täna väga pikka juttu pole, kuna täiskuu mõjutuste all olles, olen suhteliselt väsinud :)
Kuid paar sõna ikka.

Esimesel kokkupuutel lasteaiaga(arvatavasti siis, kui käisin oma vanemal lapsel lasteaias esimest korda järel) pani mind suuresti imestama üks asi. Kõik olid mänguväljakul ja otsisin silmadega enda last taga ja no mitte kuidagi ei suutnud leida. Kasvataja aga leidsin kohe. Tädikesed olid oma õhturingi kogunenud ning juttu jätkus kauemaks. Vaid Paulig oli puudu. Mõtlesin omaette ,et kuidas nemad näevad, kus kõik lapsed on kui nendel on muudki "tähtsamat" teha. Astusin vargsi ligi ja pelgasin lausa vahele segada. Viisakad inimesed ju nii ei tee. Viimaks märgati mind. Koos läksime siis last otsima ja oli täitsa alles. Ja nii järgmisel korral, ülejärgmisel ja kogu aeg. Vahel oli harv juhus, kui mõni neist laste poolt ringist eemale tiriti, sooviga mõnda mänguasja saada, kuid targemad ja kogenenumad olid ka juba selleks valmistunud. Kõik mänguasjad ootasid hunnikus.
No minu vaene pea ei suutnud aru saada, et miks siis nii. Võiks ju lastega koos mängida või siis ise ringi kõndida vms.

Esimest korda tööle asudes, otsustasin ,et mina käitun paremini. Kõnnin ringi, mängin lastega, koristan. Siiani teen nii. Talvisel ajal ehk hüppan ringigi. Endal lõbusama, aeg liigub kiiremini ja no olgem ausad... mida mul tädikestega ikka rääkida nii väga on.

Samas kujutan ette juba, mida mõtlevad need samad tädikesed lasteaedades:
"Ära pärsi lapse loovust. Las ise mängivad."
"Pole vaja mänguasju koristada, las õpivad ise."
"Mis kõnnid ringi, kui vangivalvur. Lapsed on segaduses nii.."
jne jne jne..

No aga ausalt öeldes on mul suht ükskõik. Laste loovus areneb väga hästi ka täiskasvanuga mängides. Lisaks ehk väike vaheldus. Samuti ei pressi ma end ühtegi mängu ning üldjuhul just mängin nendega, kes üksi nokitsevad päevast päeva ja ei taha kärarikka seltskonnaga tagaajamist mängida.
Kõiki mänguasju ma ei korista vaid panen osad ära. Lapsed ei vaja nii palju mänguasju korraga. Ja kui üks mäng lõppeb, siis tuuakse mänguasjad ära ja annan teised ning mäng saab jätkuda. Lisaks on ka sättida ja korrastada ka muud, kui mänguasju.
Jalutamist ei hakka üldse kommenteerima.

Nii ,et mina nendest jututubadest aru ei saa. Selline ringis seismine on lapsele pigem kahjulik(juhtub õnnetus ja ei saa kohest abi, ei saa õnnetust ennetada jne).

Positiivse poole pealt ehk seda ,et kõik lasteaednikud pole sellised. On ka minusuguseid. Ja seda on tore näha ja teada.
Tooksin ka välja mõningad erandid. Olen kokku puutunud väga kogenud ja osavate kasvatajatega, kes suudavad mõlemat teha(mainiks ära ,et neid on ikka väga vähe). Jutuajamise käigus ära neilt silmsidet oota. Jutt jookseb ilusti ja saad aru ,et ta on jutuajamise süvenenud, kuid silmad käivad, justkui hiirel juustupoes. Ning enne, kui sa jõuad reageerida, on tema juba sind ennetanud. Nad märkavad kõike, mis toimub ja üldjuhul on neil kõik kontrolli all. Nii juturingis, kui ka muudes tegevustes. Lapsed teavad reegleid ning kasvataja on nende jaoks autoriteet ja eeskuju. Neile ei tule mõttesegi reeglitest üle astuda ja pigem jälgivad ise üksteist, et kõik sujuks. Nagu öeldakse - kala mädaneb peast. Kuid kui pea on tark, siis toimib ka kogu muu süsteem korralikult.

Kokkuvõtteks: vähem loba, rohkem tegusid.

Teie aktiivne lobamokk,
VaraValvur

Emme tuleb varsti järgi...

Sombune ilm. Esimene lumi sulanud. Päev selline pime ja tundub ,et tahes tahtmata hiilib see sama pimedus ka paljudele hinge.
Hommikul tundus ka kõik rahulikum. Lapsed olid kui omades mõtetes ja täiskasvanud tundusid uimased.
Tasapisi sulandun töösse ja räägin lastega juttu, Tasakesi astub selline rahulik väike poiss minu poole ja jääb kannatlikult ootama. Mõtlen endamisi, mis vaevab selle pisikese hinge ning viimaks on teise lapse kõrvalt mahti küsida.

"Emme tuleb varsti mulle järgi.."
Pauhh..

Päevas tuleb vähemalt korra ette selline lause. Pisemate laste poolt tihedamalt, suurematelt järjest vähem. Kurb.
Alles siis kui alustasin lasteaia tööga, võttis see lause mul iga kord klombi kurku. Olles ise enda lastest eemal, lõi mulle automaatselt silme ette pilt, kui minu endagi pisikesed printsessid pööravad oma kurvad silmad kasvataja poole ning küsivad sarnase küsimuse. Oehh.. mida vastata siis sellisel juhul?

Kõige lihtsam vaõimalus on muidugi kinnitada ja lohutada:" Muidugi tuleb ta järele. Natuke aega veel ja kindlasti tuleb." Lootus püsib.

Teine võimalus on lapsele nö "sisse sööta tegevuskava".
"Kindlasti emme/issi/vanaema/vanaisa tuleb järgi sulle. Nüüd on hommik. Sööme natuke ja mängima. Käime väljas. Siis sööme lõuna ära ja magama ning siis on õige natuke veel ja juba tulebki ta. Siis saate koos mängida".

Muidugi olen ka kuulnud teiste poolt selliseid julmi vastuseid:
"Mis asja? Ei tule. Alles jõudsid ju. Sinnani läheb pikalt aega veel".
"Ei tule. Ära sega mind praegu".
jne..
JA muidugi ignoreerimine, mis on veel hullem, kuna pisike tunneb end siis täiesti üksi jäetud.
Niisiis üldjuhul valin kahe esimese võimaluse vahel.

Päeva jooksul tuleb kuulda kümneid ja kümneid kordi sama fakti - TA TULEB JÄRGI. Kui korralikult kuulata, siis suudavad lapsed seda sama lauset öelda eri variatsioonides. Kurvalt, küsivalt, ootusärevalt, rõõmsalt, uurivalt jne. Ning iga kord tuleb vastavalt olukorrale ja lapsele kohanduda ning vastata - peaasi ,et lootus püsib.

Ja siis jõuab kätte päeva kulminatsioon. Peamine hetk, mida IGA laps(kes nähtavalt, kes vähem nähtavamalt) on ootanud. Ning mis siis juhtub?

Olen tähele pannud, et üldjuhul jagunevad vanemad nö erinevatesse käitumisgruppidesse:

- KIIRUSTAJAD: üks-kaks sõna kasvatajaga. Lapsel käest kinni ja jooksuga kodu poole. Kindlasti igal vanemal tuleb selliseid hetki ette, kuid on neid, kes teevad kogu aeg nii. Tähelepanek: sellistel vanematel on tavaliselt 2-... last ja/või üliviisakalt riides äriinimesed. Ehk siis on neil kiire mingil erineval põhjusel või on juba harjumus kiirustada, kuna kardavad ,et ei jõua kõike tehtud.
- ÜKSKÕIKSED: loivavad kohale. Otsivad lapse või ootavad, kui ta nende juurde jookseb ning moka otsast küsivad lapse kohta. Vastust kuulamata või põgusalt kuulates kõnnivad juba minema kodu poole. Tähelepanek: suurelapseliste perede vanemad, töönarkomaanid, üksikvanemad.
- VANAEMAD/VANAISAD: No ausalt. Neist ei saa üldjuhul kunagi aru. Seinast seina - üliaktiivsed ja rõõmsad, dementsed ja uimased või siis vangivalvuri moodi kahtlustavad.
- POLIITIKUD: Tulevad teretavad, kallistavad ja/või teretavad last. Küsivad infot lapse kohta. Kuulavad viisakalt ära. Küsivad ehk ka lapselt, kuidas päev on läinud. Ehk maitsevad ka ampsu liivakooki ning siis lahkuvad koos lapsega. Ametlik bankett on läbi saanud. Ajakulu umbes 5-10 min. Tähelepanek: Suurem osa vanematest. Umbes võrdne osa KIIRUSTAJATEGA.
- RAHUOLEVAD INIMESED: Tulevad naeratus näol. Lähevad esmalt lapse juurde ja kogu jäägitu tähelepanu on lapsel. Mängivad koos mõnda aega. Üldjuhul asutatakse kodu poole minema, kui laps annab selleks märku või umbes 15min - 1h on mängitud/oldud koos mänguväljakul/mängutoas. Koos minnakse kasvataja juurde ning kui mängu käigus pole juba jõutud jutustada, siis räägitakse pikalt ja laialt, kuidas lapsel läinud on. Kodu ja lasteaia vahel on hea infovahetus. Kasvataja jaoks on see küll kurnav ja väsitavam, kui teised vanematüübid, kuid kokkuvõttes vajalikum ja kasulikum. Tööpäeva lõpp on küll väsitav, kuid alati tuleb meeles pidada, et kellega ja kelle jaoks töötatakse.

Kindlasti on erinevaid käitumisgruppe veel ja seguvarjante, kuid need põhilised on silma hakkanud.

Millisesse gruppi kuulud sina?

Ja siit nüüd edasi.. 1+1 ehk kujutage need ette seda last, kes päev otsa on pikkisilmi ootanud oma kallist vanemat ning kuidas siis vanem käitub. Tegelikult pole kasvataja/õpetaja asi kritiseerida iga pere tegemisi ja olemisi ning me(loe: lastega/peredega töötajad) ei tea, kuidas on tegelikult iga pere päevaplaanid ja tegemised seotud, KUID...
..on siis tõesti Sul nii KIIRE või ÜKSKÕIK, et Sul ei ole aega lapsega 15-20 min. mängida? Tema on sind ootanud 8h. Seda ,et sa temaga  tegeleksid ning talle tähelepanu pööraksid.
Vastad mõttes: "Mängin temaga kodus". Sa ise ka usud seda? Inimesed on harjumuse orjad ning kodu saades istud sa teleka ette, hakkad sööki valmistama, kodus tööd tegema vms. Lisaks tuleb siin üks aspekt lisaks: on ju uhke tunne, kui saad lapsele näidata oma töökohta(kus veedad enamik oma päevast) ja seal natuke aega veeta. Jagada kalli inimesega oma isiklikku ruumi. Sama tunneb ka väike inimene, kui sa mängid TEMA lasteaias, TEMA sõprade nähes koos TEMAGA. Uhke ja tuvaline tunne, mis?
Lisaks vastatakse ka omaette:" Täna on kiire. Mängin homme." Wake up call!!! Seda ei juhtu. Ja kui juhtub siis kuus korra. Ja musta tsenaariumi järgi: oled sa kindel ,et homset tuleb? Ela tänases.

Lõpetuseks koputan veel kõikide südametunnistusele, kes pimedas sügises/talves lastele järgi tulevad: KANNA HELKURIT!!! Ning, kes tulevad autoga: liiklege ettevaatlikult ja kiirustamata. Sest iialgi ei tea, mis võib juhtuda ja tõesti halb tunne on, kui kasvataja on päev otsa lapsele kinnitanud ,et "JAH.. Emme/issi tuleb varsti järgi".. ja vanemat ei tule. Võib-olla ehk enam mitte kunagi. Nii ,et mäletage kõik:

Teid oodatakse.

Täna kurblik,
VaraValvur.

Asendaja võlud ja valud

Tere taas..

Lõpetasin täna tööpäeva ja olin pehmelt  öeldes püha viha täis. Kodu jalutades rahunesin vähe ja mõtlesin, et pean Teie kõikidega seda jagama. Samas ei taha ka negatiivsega alustada ja seega otsustasin ,et iga kord kui postitan, peab postitus sisaldama kindlasti midagi natukenegi positiivset.

Minu postituse peakangelanna on siis Kotkanägu (võib vabalt teda ka Kullinäoks hüüda aga kahjuks oleks see ropendamine). Niisiis see Kotkanägu.. Esmasel kohtumisel paistis igati tore naisterahvas. Silma järgi öeldes nii 28 - 38a. Välimuselt on püüdnud end järele aidata kunstküünte, -ripsmete ja firmapusaga, kuid kogu välimus tundus üldkokkuvõttes hoolitsemata, Nägu meenutas suhteliselt palju kotkast - nina kongus, silmad väiksed ja kurjad, nägu peenike. No, kes ise näinud on sellist inimest, siis saab aru millest räägin. Üldjuhul tunduvad mulle sellised inimesed kohe esmapilgul sellised kurjad, eemaletõukavad ja ülbed. Otsustasin "raamatut mitte hinnata kaane järgi" ja olla sõbralik. Nüüd tagantjärgi mõeldes, oleks võinud kohe selle raamatu prügikasti visata.
Mitmeid päevi temaga koos töötades ei saa ma aru, miks sellised inimesed tulevad üldse lastega töötama, kui võiks vabalt oma lollust ja viha välja elada kuskil administraatorina või ametnikuna. Olen käinud tööl vähemalt 70 eri lasteaias, töötanud sadade inimestega koos ja võin julgelt väita, et tema pole ainus. Selliseid olen kohanud kümneid.

Millega ta siis hakkama sai?

- Tavaliselt, kui inimesed meenutavad lasteaiaõpetajat, siis võiks silme ette lüüa pilt rõõmsast tädikesest/onust, kes võtab näeratus näol su vastu ning teeb kohe hommikul päeva ilusaks. Kotkanägu aga põrnitseb hommiku vara vihaselt altkulmu, ei ütle sõnagi ning vaimusilmas on puudu vaid raamatukoguhoidjatädi mustade raamidega prillid ning vihakortsud.

- Esmasele teretusele vastates, paneb lapse laua taha istuma ja pöördub vanema poole.
"Tere. Täna on selline eriline päev, kuna asendaja on tööl ja arvatavasti tuleb täna SELLINE ERILINE päev, kus midagi ei saa tehtud" Käivad kahemõttelised pilgud, lollid irved ja vanem asutab teele, jättes unesegase lapse laua taha istuma. Krips-kraps panen lapsele pudru ette, jahutan piimaga, söögipõll ette ja sätitan naeratades ta ilusti istuma. Laps vaatab kurvalt vanemale järgi ja põrnitseb ohates putru. Kotkanägu tuleb tähtsa näoga patseerides piimakruus ühes käes, kohvi teises käes ja asetab selle lapse ette. Järgneb pilk, mis ütleb: "Tegin tähtsa töö ära. Ise ei saanud hakkama vääää?". Ning istub oma kohvi lürpima. Inimene - kurat - sa tulid lastega töötama, mitte kohvi jooma sõbrannadega. Ja nii jätkub iga lapsega. Hoia jumal, kui tema peaks söögi ette panema. Järgneb veelgi etteheitvam pilk. Lapsed tihkuvad oma hommikust nuttu ja osad lihtsalt ei söö - kõik pole hommikuinimesed. Kotkanägu ei tee väljagi või siis jätkab oma mantrat - "kõik on korras. Midagi ei ole viga." Muidugi tuleb mul koristada nõud, pühkida lauad ja põrandad. Koristamise käigus märkan ,et üks väike poiss istub ja sööb rahus leiba aga putru ei puutu. Kotkanägu targutab teisele kasvatajale:" Mis siin imestada, et laps ei söö putru. Vanem ütles hommikul ,et laps on söönud hakklihakastet ja kartulit. Lapsele ei tohi anda sellist sööki hommikuks ja ta peab putru sööma." Vihase näoga proovib ta putru lapsele suhu suruda ja pika nutu peale üks lusikatäis läheb ka suhu(ning umbes kolm näole, kaks põllele ja 5 põrandale)..  Vihaselt viib pudru minema("JÄLLE ma pean ise kõik tegema") ja pomiseb midagi. Lõpetaks selle hommiku lausega:" Kes kurat sa oled ,et nii käitud." Krigistan hambaid ja hoidun harjaga virutamast,

- Jätkub rõõmus mäng. Igas ruumis on üks kasvataja ja 2-4 last tavaliselt. Mind jäeti koristamist lõpetama ning sujuvalt korjati kõik rahulikud lapsed teistesse tubadesse. 5 nutvat last jäeti mulle. 2 neist tõbised, üks võõrastas ja 2 neist igatses ema taga. Jätsin koristamise pooleli, lohutasin ja sättisin nad erinevaid mänge mängima. Üks, kes igatses endiselt tohutult oma vanemat, võtsin sülle ja koos koristasime lauad lõpuni. Osaliselt oli kõik rahunenud ning lõunani vedas peaaegu välja. Vahepeal mõned nutupursked tulid, millele järgnes koheselt laulukoor ka teiste poolt, kuid sai kuidagi hakkama. Suht läbi olin juba peale 3h tööpäeva. Siit küsimus: miks jäetakse nö "kogenematule asendajale" 11 lapsest, 5 nutvat last mängima? Niigi olen laste jaoks veel võõras ja hommikuti on lastel eriti rasked, kuna peab kodusest keskkonnast vanemate juurest lasteaeda tulema. Aaa.. unustasin mainida, et laste rühm on 1-3a., Mulle jäeti valdavalt 2a., kuna 3a on juba rahulikumad ja 1a. on süles rahulikud ja unised veel.

- Põhimõtteliselt jätkus kogu päev nii. Ning iga kord järgnes mulle Kotkanäo põrnitsev pilk. Pidevalt situatsioonid, kus tal tundus olevat, kas ükskõik või tegi vihase näoga töö ära. Päeva jooksul hoidsin end pidevalt tagasi, et ma jumala eest midagi ei ütleks ja ütlemise asemel tegin tema järel tegemata töö ära. Sest kokkuvõttes oleksid olnud kannatajaks pooleks ju lapsed.

- Õhtul tulid siis vanemad tasapisi oma võsukestele järele. Korraga Kotkanägu ärkas. Haaras lapse sülle, kelle vanem just tuli ja läks naeratades vastu. Alles hetk tagasi oli ta samale lapsele selja keeranud, kui pisike tahtis temaga raamatut vaadata, Niisiis.. läks ta naeratades vanemale vastu, ütles kenasti ,et päev on läinud hästi ja laps on ilusti söönud (no mis tal üle jäi) ja ka piisavalt maganud(nii palju kui ta Kotkanäo korraldatud kolina sees magada sai). Jutu lõpu lisas:" kahjuks oli jah täna selline teistsugune päev, kuna oli asendaja tööl." ja järgnes see PILK. Naeratasin vabandavalt ning mõttes tagusin Kotkanäo pead vastu seina.. Aitäh Sulle tore tädi :) Asendajat on kõige lihtsam süüdistada, kuid mina olen õnneks ASENDAJA. Siit ka lubatud positiivne osa: asendajana saan varsti oma teed minna ning ehk järgnevas töökohas pole Kotkanägu. Kuigi garantiid pole iialgi.

Viimaks saabus õhtu ja asutasin koduteele..

Tööpäevale pani punkti jõudmine parkimisplatsile.

Lasteaia parkimisplatsil, peaaegu värava ees, olid maas mandariinikoored, tühi suitsupakk, tühi kohvitops ja verine tampoon. Arvatavasti olid need seal olnud kogu päeva(sest ,kes ikka õhtuti kohvi joob). Kodu poole kõndides muigasin. Ehk kuulus see prügimägi Kotkanäole. Hommikul tööle tulles, võttis vihaselt lonksu kohvi, tõmbas kibestunult mõne suitsu, sõi hommikusöögiks mandariini, vahetas tampooni ja astus vihaselt oma vihatud töökoha poole. Sest milline muu poolearuline saab jätta lasteaia parkimisplatsile sellise prügihunniku? Vaid hooletu ja enesekeskne inimene. JUST selline, kes iial lastega töötada ei võiks.

Ilusat õhtut,
VaraValvur

Avapostitus OSA 3 ehk millest kirjutan

Milleks blogi ja millest kirjutan?

"Lastega töötaja peab olema konfidentsiaalne ning ei tohi kolmandatele osapooltele lapse kohta infot anda."
"Iga pere eraelu kuulub perele"

JA PALJU MUUD...

KUID..

Minu blogis hakkavad ilmuma postitused nö anonüümselt. Ühegi lapse nime ei mainita või on siis pandud suvaline nimi. Ühegi lasteia nime ei mainita. Ei nimeta ühegi teise kasvataja ega vanema nime ning püüan võimalikult üldsõnaliseks jääda. Arvatavasti nimetan kõiki isikuid mingi hüüdnimega ning keegi ei pea selle peale solvuma, kuna see on lihtsalt suvaliselt võetud hüüdnimi.
Samuti ei saa mind ühegi lasteaiaga ega lapsega seostada, kuna töötan erinevates lasteaedades kokku erinevate lastega ning 1 nädala jooksul võib mul olla 5 eri lasteaeda(töökohta). Ning laste/lasteaedade huvides püüan postitada erinevaid juhtumisi, tähelepanekuid ka ajalises nihkes. Postitatud juhtum ei pruukinud juhtuda just täna, vaid võis ehk juhtuda 2 päeva, 2 kuud või 2 nädalat tagasi.

Miks ja millest postitan?

Teatud lasteaedade, kasvatamiste jm kitsaskohad on hakkanud lihtsalt nii pinda käima, et pean selle kuskil välja ütlema. Kindlasti postitan ka naljakaid juhtumisi, ütlemisi jms. Püüan ka postituste sisse huvipakkuvaid artikelid lisada, erinevaid arvamusi otsida ,kuid kindlasti jutustan ka enda tegemistest, Eks näha, kuidas aja jooksul blogi kujuneb. Peaasi, et jäksu jätkub :)

Kellel huvitavaid ideid, võib märku anda.

Teie,
VaraValvur.

KKK ehk Korduma Kippuvad Küsimused

Kohustuslik avapostituse Osa 2 ehk..

Tuletan meelde kõik küsimused, mida inimesed on minult küsinud ja vastan neile siin, oma esimeses postituses. Ehk siis annab see mingit aimu, miks teen ma "sellist naiste tööd".

- Miks sa teed seda tööd? Mehed ei hakka ju lasteaiakasvatajaks?

VASTUS:
Üle 2a. tagasi, kui töötuks jäin, mõtlesin mida teha. Olen teinud erinevaid töid (juhutööd, koristaja, laotöötaja, müügimees jne) ,kuid ikka tundus, et see pole see õige. Töötukassas ka küsiti, et mida ma siis teha tahan. Palusin mõtlemisaega. Pidasin enda sisemuses läbi suure heitluse ja leidsin viimaks vastuse. Tahan olla õpetaja, treener, lasteaiakasvataja vms.. keegi, kes suunab tuleviku kulgu. Kuidas ma siis selle vastuseni jõudsin. Olen töötanud erinevate inimestega, erinevatel töökohtadel ning peamine asi, mis mind häirinud on, on inimesed, töökaaslased ise. Üldjuhul on enamik inimesi kahepalgelised, rahaahned, enesekesksed (jne) karjäärihundid, kes sõidavad mitte millegi pärast teistest üle. Olles 8h(või enamgi) selliste inimestega päevas koos, tundus see elu raiskamisena. OK.. lasteaias on ka täiskasvanud inimesed, kuid mitte sellised. Lapsed muudavad üldjuhul täiskasvanu lapsemeelseks, rõõmsaks, avatuks, elujõuliseks jne. On ka muidugi teistsuguseid inimesi(kellest tuleb juttu ka mu järgnevates postitustes), kuid üldjuhul on see erand. On ka kardetud lapsevanemad, kuid pikapeale saab ka nendega hakkama. Seega.. töö iseenesest on hea, kuna töötad koos meeldivate inimestega. Olen ka naljapärast vahest sõpradele öelnud, et mis tööl viga: saad regulaarselt õigetel kellaaegadel süüa, rahulikult puhata vaiksel tunnil ja mängida, mängida, mängida.

- Oled sa pede vää??

VASTUS;
Esiteks ei saa ma aru, mida tähendab iga inimese jaoks sõna "pede". Minu arvates on see lihtsalt pubekaea roppsõna, mis võib tähendada nii homoseksuaali, pedofiili, kui igasuguseid muid seksuaaläärmusi. Vastus sellele on siis EI. Ma ei ole homoseksuaal, pedofiil ega ka muu seksuaalvähemus. Olen tavaline heteroseksuaalne mees, kellel on olnud piisavalt suhteid naistega, Lisaks ühe armsaima inimesega üle 10a, olev kooselu, millest kujunes välja 6a. abielu(mis kahjuks on lõppenud), mille käigus sündis ka 2 imeilusat last. Arvan ,et sellega on kõik öeldud.

- Miks töötad nend sentide eest? Normaalset tööd ei oska teha?

VASTUS:
Vastan küsimusega: kas raha on maailmas kõige tähtsam? Vastad jah? Aga pere ja lapsed?
Küsiks: kui sul on nii palju raha, et sa iial ei peaks töötama, mida sa siis teeksid? Paljud kindlasti vastavad tööd, mis meeldib. Osad kindlasti vastavad, et oleks perega koos ja mängiks lastega. HALLOO.. ja mida ma siis teie arvates teen? Raha saan piisavalt ,et ära elada ja sellest mulle praegu piisab. Ja kui kunagi inimene lahkub siit ilmast, siis on ju kogu see mammona tähtsusetu. Tähtis on see, millise pärandi oled tulevastele põlvedele maha jätnud. Näiteks..Mida sa mäletad rohkem: kas vanaisa Zigulid või temaga koos veedetud aegasid ja edasi antud tarkusi?
Lisaks veel rahustuseks: olen teinud, ka muid töid, kuid need ei tundunud need kõige õigemad olenemata tasudest või muudest hüvedest.

Muidugi on küsitud veel palju imelikke ja spetsiifilisi küsimusi, kuid eelpool vastatud küsimused on üldjuhul esimesed ja peamised.

Lõpetaksin selle postituse koolitusel kuuldud mõtteteraga, mida mõtlesin ka ise natuke edasi:

Lapsehoidja, lastega töötaja peab olema superkangelane. Terasest närvid, silmad "kuklal" ja "kukla kõrval", oskama ja teadma kõike.. olema nii ema kui isa eest. Oskama olla nii koer, kui dinosaurus, Tegema toolist tanki või siis vaibast lossi. Nägema nägematut ja mõistma mõistmatut. Ennetama kõike enne juhtumist ning leidma kõik varjatud ohud ka vati seest. Ja seda mitte 1 lapse jaoks vaid kõikide maailma laste jaoks.

P.S
Muidugi võite ka postituse all küsimusi küsida. Vastan neile võimalusel.

Teie,
VaraValvur

Esimene postitus ehk räägime põhjustest

Istun siin juba pikka aega arvuti taga ja peas pöörlevad miljon mõtet..

"Milleks.. kustutaks kogu selle jandi ära.."
"Olen juba piisavalt vatti ja vilet saanud ja kõik inimesed ei ole tolerantsed.."
"Miks on kõike seda vaja kirja panna.."
"Kellele ja veelkord milleks, milleks, milleks.."

Viimaks otsustasin, et kui miski mind suunas seda sammu astuma (loe: blogi alustama), siis järelikult on see vajalik. Iga algus on raske, iga vari seinal, pole tont ja miski on ikka millekski vajalik.

Mõtlesin ka pikalt, et kuidas alustada. Siis lõi mulle pähe ammu nähtud muusikavideo algus, erinevad katked filmidest ning muide näol teadsin ma korraga kuidas alustada:

Tere.
Minu nimi on VaraValvur.
Olen lasteaiakasvataja.
Olen meessoost ja teen oma tööd suure uhkuse, pühendumise ja armastusega.

Eee.. deem. Vist läks valesti. Inimestel läksid silmad suureks ja peadest hakkas hõljuma suuri küsimärke nagu multikates.

Tere.
Minu nimi on VaraValvur.
Töötan lastega.
Olen heteroseksuaalne meessoost isik, kes teeb oma tööd suure pühendumisega.

Hmm.. midagi ikka vist läks valesti.

Kuid kahjuks ongi see minu argipäev. 24/7 pean jälgima pedantselt mida ma teen, kuidas ma teen, mida ütlen, kuidas olen jne. Sest kui eksin, siis on hukkamõist kerge tulema. Mina ei saa lihtsalt tööl käia ja olla. Pean kasvatama, olema eeskuju jne. Mina ei tohi eksida. Ja tegelt ma ei kurda..

Faktid: olen meesoost, kahe lapse isa, kes töötab lastega. Olen kogu elu lastega tegelenud. Kui olin vaevu 5a., hoolitsesin väikevenna eest. Kooliealiseks saades, tekkis pidevalt olukordi, kus pidin hoolitsema väiksemate ja/või väetimate laste eest(olid need siis klassikaaslased, sugulased, hoovikaaslased jne). Neid tõmbas vist minu poole, kuna nad teadsid, et sellele inimesele võib loota, saab toetust vms. Suuremates klassides kõik jätkus. Mul on hea organiseerimisvõime ning tahe pidevalt midagi uut õppida. Tihtipeale leidsin end jälle mingi grupi eesotsast ning pidin jälle vastustama. Vastutama, õppima, õpetama, õppima vastutama... olema eeskuju. Olen olnud erinevate spordialade treener, noortekeskustes vabatahtlik, lapsehoidja tuttavate lastele jne.. Praegu töötan välisriigis lasteaiakasvatajana. Ma ei tööta kindlas lasteaia vaid keerlen erinevates ringi, Töötan nö "asendajana".

Igatahes.. see töö tundus mulle õige ja loogiline tuleviku käik.

Järgnevates postides püüan ka selgitada sügavamaid keerdkäike ja otsuse tagamaid.

Olge siis kõik toredad..

VaraValvur.