Täna väga pikka juttu pole, kuna täiskuu mõjutuste all olles, olen suhteliselt väsinud :)
Kuid paar sõna ikka.
Esimesel kokkupuutel lasteaiaga(arvatavasti siis, kui käisin oma vanemal lapsel lasteaias esimest korda järel) pani mind suuresti imestama üks asi. Kõik olid mänguväljakul ja otsisin silmadega enda last taga ja no mitte kuidagi ei suutnud leida. Kasvataja aga leidsin kohe. Tädikesed olid oma õhturingi kogunenud ning juttu jätkus kauemaks. Vaid Paulig oli puudu. Mõtlesin omaette ,et kuidas nemad näevad, kus kõik lapsed on kui nendel on muudki "tähtsamat" teha. Astusin vargsi ligi ja pelgasin lausa vahele segada. Viisakad inimesed ju nii ei tee. Viimaks märgati mind. Koos läksime siis last otsima ja oli täitsa alles. Ja nii järgmisel korral, ülejärgmisel ja kogu aeg. Vahel oli harv juhus, kui mõni neist laste poolt ringist eemale tiriti, sooviga mõnda mänguasja saada, kuid targemad ja kogenenumad olid ka juba selleks valmistunud. Kõik mänguasjad ootasid hunnikus.
No minu vaene pea ei suutnud aru saada, et miks siis nii. Võiks ju lastega koos mängida või siis ise ringi kõndida vms.
Esimest korda tööle asudes, otsustasin ,et mina käitun paremini. Kõnnin ringi, mängin lastega, koristan. Siiani teen nii. Talvisel ajal ehk hüppan ringigi. Endal lõbusama, aeg liigub kiiremini ja no olgem ausad... mida mul tädikestega ikka rääkida nii väga on.
Samas kujutan ette juba, mida mõtlevad need samad tädikesed lasteaedades:
"Ära pärsi lapse loovust. Las ise mängivad."
"Pole vaja mänguasju koristada, las õpivad ise."
"Mis kõnnid ringi, kui vangivalvur. Lapsed on segaduses nii.."
jne jne jne..
No aga ausalt öeldes on mul suht ükskõik. Laste loovus areneb väga hästi ka täiskasvanuga mängides. Lisaks ehk väike vaheldus. Samuti ei pressi ma end ühtegi mängu ning üldjuhul just mängin nendega, kes üksi nokitsevad päevast päeva ja ei taha kärarikka seltskonnaga tagaajamist mängida.
Kõiki mänguasju ma ei korista vaid panen osad ära. Lapsed ei vaja nii palju mänguasju korraga. Ja kui üks mäng lõppeb, siis tuuakse mänguasjad ära ja annan teised ning mäng saab jätkuda. Lisaks on ka sättida ja korrastada ka muud, kui mänguasju.
Jalutamist ei hakka üldse kommenteerima.
Nii ,et mina nendest jututubadest aru ei saa. Selline ringis seismine on lapsele pigem kahjulik(juhtub õnnetus ja ei saa kohest abi, ei saa õnnetust ennetada jne).
Positiivse poole pealt ehk seda ,et kõik lasteaednikud pole sellised. On ka minusuguseid. Ja seda on tore näha ja teada.
Tooksin ka välja mõningad erandid. Olen kokku puutunud väga kogenud ja osavate kasvatajatega, kes suudavad mõlemat teha(mainiks ära ,et neid on ikka väga vähe). Jutuajamise käigus ära neilt silmsidet oota. Jutt jookseb ilusti ja saad aru ,et ta on jutuajamise süvenenud, kuid silmad käivad, justkui hiirel juustupoes. Ning enne, kui sa jõuad reageerida, on tema juba sind ennetanud. Nad märkavad kõike, mis toimub ja üldjuhul on neil kõik kontrolli all. Nii juturingis, kui ka muudes tegevustes. Lapsed teavad reegleid ning kasvataja on nende jaoks autoriteet ja eeskuju. Neile ei tule mõttesegi reeglitest üle astuda ja pigem jälgivad ise üksteist, et kõik sujuks. Nagu öeldakse - kala mädaneb peast. Kuid kui pea on tark, siis toimib ka kogu muu süsteem korralikult.
Kokkuvõtteks: vähem loba, rohkem tegusid.
Teie aktiivne lobamokk,
VaraValvur
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar