Emme tuleb varsti järgi...

Sombune ilm. Esimene lumi sulanud. Päev selline pime ja tundub ,et tahes tahtmata hiilib see sama pimedus ka paljudele hinge.
Hommikul tundus ka kõik rahulikum. Lapsed olid kui omades mõtetes ja täiskasvanud tundusid uimased.
Tasapisi sulandun töösse ja räägin lastega juttu, Tasakesi astub selline rahulik väike poiss minu poole ja jääb kannatlikult ootama. Mõtlen endamisi, mis vaevab selle pisikese hinge ning viimaks on teise lapse kõrvalt mahti küsida.

"Emme tuleb varsti mulle järgi.."
Pauhh..

Päevas tuleb vähemalt korra ette selline lause. Pisemate laste poolt tihedamalt, suurematelt järjest vähem. Kurb.
Alles siis kui alustasin lasteaia tööga, võttis see lause mul iga kord klombi kurku. Olles ise enda lastest eemal, lõi mulle automaatselt silme ette pilt, kui minu endagi pisikesed printsessid pööravad oma kurvad silmad kasvataja poole ning küsivad sarnase küsimuse. Oehh.. mida vastata siis sellisel juhul?

Kõige lihtsam vaõimalus on muidugi kinnitada ja lohutada:" Muidugi tuleb ta järele. Natuke aega veel ja kindlasti tuleb." Lootus püsib.

Teine võimalus on lapsele nö "sisse sööta tegevuskava".
"Kindlasti emme/issi/vanaema/vanaisa tuleb järgi sulle. Nüüd on hommik. Sööme natuke ja mängima. Käime väljas. Siis sööme lõuna ära ja magama ning siis on õige natuke veel ja juba tulebki ta. Siis saate koos mängida".

Muidugi olen ka kuulnud teiste poolt selliseid julmi vastuseid:
"Mis asja? Ei tule. Alles jõudsid ju. Sinnani läheb pikalt aega veel".
"Ei tule. Ära sega mind praegu".
jne..
JA muidugi ignoreerimine, mis on veel hullem, kuna pisike tunneb end siis täiesti üksi jäetud.
Niisiis üldjuhul valin kahe esimese võimaluse vahel.

Päeva jooksul tuleb kuulda kümneid ja kümneid kordi sama fakti - TA TULEB JÄRGI. Kui korralikult kuulata, siis suudavad lapsed seda sama lauset öelda eri variatsioonides. Kurvalt, küsivalt, ootusärevalt, rõõmsalt, uurivalt jne. Ning iga kord tuleb vastavalt olukorrale ja lapsele kohanduda ning vastata - peaasi ,et lootus püsib.

Ja siis jõuab kätte päeva kulminatsioon. Peamine hetk, mida IGA laps(kes nähtavalt, kes vähem nähtavamalt) on ootanud. Ning mis siis juhtub?

Olen tähele pannud, et üldjuhul jagunevad vanemad nö erinevatesse käitumisgruppidesse:

- KIIRUSTAJAD: üks-kaks sõna kasvatajaga. Lapsel käest kinni ja jooksuga kodu poole. Kindlasti igal vanemal tuleb selliseid hetki ette, kuid on neid, kes teevad kogu aeg nii. Tähelepanek: sellistel vanematel on tavaliselt 2-... last ja/või üliviisakalt riides äriinimesed. Ehk siis on neil kiire mingil erineval põhjusel või on juba harjumus kiirustada, kuna kardavad ,et ei jõua kõike tehtud.
- ÜKSKÕIKSED: loivavad kohale. Otsivad lapse või ootavad, kui ta nende juurde jookseb ning moka otsast küsivad lapse kohta. Vastust kuulamata või põgusalt kuulates kõnnivad juba minema kodu poole. Tähelepanek: suurelapseliste perede vanemad, töönarkomaanid, üksikvanemad.
- VANAEMAD/VANAISAD: No ausalt. Neist ei saa üldjuhul kunagi aru. Seinast seina - üliaktiivsed ja rõõmsad, dementsed ja uimased või siis vangivalvuri moodi kahtlustavad.
- POLIITIKUD: Tulevad teretavad, kallistavad ja/või teretavad last. Küsivad infot lapse kohta. Kuulavad viisakalt ära. Küsivad ehk ka lapselt, kuidas päev on läinud. Ehk maitsevad ka ampsu liivakooki ning siis lahkuvad koos lapsega. Ametlik bankett on läbi saanud. Ajakulu umbes 5-10 min. Tähelepanek: Suurem osa vanematest. Umbes võrdne osa KIIRUSTAJATEGA.
- RAHUOLEVAD INIMESED: Tulevad naeratus näol. Lähevad esmalt lapse juurde ja kogu jäägitu tähelepanu on lapsel. Mängivad koos mõnda aega. Üldjuhul asutatakse kodu poole minema, kui laps annab selleks märku või umbes 15min - 1h on mängitud/oldud koos mänguväljakul/mängutoas. Koos minnakse kasvataja juurde ning kui mängu käigus pole juba jõutud jutustada, siis räägitakse pikalt ja laialt, kuidas lapsel läinud on. Kodu ja lasteaia vahel on hea infovahetus. Kasvataja jaoks on see küll kurnav ja väsitavam, kui teised vanematüübid, kuid kokkuvõttes vajalikum ja kasulikum. Tööpäeva lõpp on küll väsitav, kuid alati tuleb meeles pidada, et kellega ja kelle jaoks töötatakse.

Kindlasti on erinevaid käitumisgruppe veel ja seguvarjante, kuid need põhilised on silma hakkanud.

Millisesse gruppi kuulud sina?

Ja siit nüüd edasi.. 1+1 ehk kujutage need ette seda last, kes päev otsa on pikkisilmi ootanud oma kallist vanemat ning kuidas siis vanem käitub. Tegelikult pole kasvataja/õpetaja asi kritiseerida iga pere tegemisi ja olemisi ning me(loe: lastega/peredega töötajad) ei tea, kuidas on tegelikult iga pere päevaplaanid ja tegemised seotud, KUID...
..on siis tõesti Sul nii KIIRE või ÜKSKÕIK, et Sul ei ole aega lapsega 15-20 min. mängida? Tema on sind ootanud 8h. Seda ,et sa temaga  tegeleksid ning talle tähelepanu pööraksid.
Vastad mõttes: "Mängin temaga kodus". Sa ise ka usud seda? Inimesed on harjumuse orjad ning kodu saades istud sa teleka ette, hakkad sööki valmistama, kodus tööd tegema vms. Lisaks tuleb siin üks aspekt lisaks: on ju uhke tunne, kui saad lapsele näidata oma töökohta(kus veedad enamik oma päevast) ja seal natuke aega veeta. Jagada kalli inimesega oma isiklikku ruumi. Sama tunneb ka väike inimene, kui sa mängid TEMA lasteaias, TEMA sõprade nähes koos TEMAGA. Uhke ja tuvaline tunne, mis?
Lisaks vastatakse ka omaette:" Täna on kiire. Mängin homme." Wake up call!!! Seda ei juhtu. Ja kui juhtub siis kuus korra. Ja musta tsenaariumi järgi: oled sa kindel ,et homset tuleb? Ela tänases.

Lõpetuseks koputan veel kõikide südametunnistusele, kes pimedas sügises/talves lastele järgi tulevad: KANNA HELKURIT!!! Ning, kes tulevad autoga: liiklege ettevaatlikult ja kiirustamata. Sest iialgi ei tea, mis võib juhtuda ja tõesti halb tunne on, kui kasvataja on päev otsa lapsele kinnitanud ,et "JAH.. Emme/issi tuleb varsti järgi".. ja vanemat ei tule. Võib-olla ehk enam mitte kunagi. Nii ,et mäletage kõik:

Teid oodatakse.

Täna kurblik,
VaraValvur.