Tegelikult ei olnudki mul plaanis tööle minna. Ei olnud ka plaanis blogisse uut postitust kirjutada, kuid plaanid ei lähe alati nii, kuis planeerid.
Tänane päev oli suhteliselt rahulik ning ausalt öeldes arvasin ,et ega täna midagi ei juhtugi erilist. Lund pole maha tulnud, ilm on selline vastik ja sombune ning see loob mõnusa aluspõhja viiruste ja haiguste levikuks. Lasteaedades lapsed haigestuvad järjest, hoidjad on pooltõbised. Kui nädala alguses 4 last lahkub palaviku ja külmetusega, siis nad jõuavad just selleks ajaks terveks saada, et korjata lasteaiast üles järjekordne kõhuviirus.. Ja nõiaring jätkub. Sellel samal põhjusel pidin ka mina täna tööle jooksma(kuigi oli plaanis puhata).
Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada.
Tööpäev hakkas juba läbi saama. Väljas möllas mõnus torm, sadas vihma ja õnneks ei pidanud vaeseid lapsi õue mängima viima.. Istusime ja mängisime siis rahulikult ning ootasin kella 16:00. Siis pidime järele jäänud lapsed rühmas kokku korjama ja teise rühma ruumidesse minema. Tulid mõned vanemad järele ja siis tuli ka samal ajal teise rühma kasvataja ütlema, et võime nüüd sinna minna. Korraga hakkas teine kasvataja(ausalt öeldes asendaja :D ) last riidesse panema. Seletas siis ,et paneme vihmariided ja kummikud jne. Vaatasin siis teda suurisilmi, et mis asja ta korraldab - pidime ju mitte välja minema ja kohe-kohe teise rühma suunduma. No ju siis tema teadis, midagi, mida mina ei teadnud. Ehk on poisile vanemad järele tulemas. Rääkisin vanematega laste päevast, ise poole silmaga jälgides teist kasvatajat. Vaene poiss korrutas: "Emme tuleb kohe järele. Kohe-kohe saan koju jne." Kasvataja automaatselt ja monotoonselt korrutas ,et "..ja jaa..kohe kohe tuleb. Läheme kohe välja. Paneme riided selga jne.."
Niipea, kui vanematega asjad arutatud sain, läksin ma teise kasvataja juurde ja uurisin ,et miks ta seda vaest poissi riietab. Kas läheme siis sinna tormi kätte välja? Ta kinnitas ,et teise rühma õpetraja oli käinud ütlemas ,et läheme kõik välja. Mina polnud seda kuulnud ja ta läks üle küsima. Natukese aja pärast tuli ta tagasi ja näoilme ütles kõik. Nii nad istusid selle poisiga kahekesi tooli peal, üks suure ja teine väikse peal.
Poiss:" Emme tuleb kohe järgi. Kohe läheme välja ja siis emme tuleb järgi.."
Kasvataja ei vastanud alguses midagi.. Viimaks siis vastas ohates:" Jah. Kohe-kohe tuleb järgi. Istume nüüd siin pool tunnikest ja siis pääsed koju."
Tõmban halastusest vaatusele kardina ette... Minu tööpäev lõppes ja läksin raske südamega kodu poole. Ei teagi kummast rohkem kahju on antud juhul - väiksest poisist või liiga aktiivsest kasvatajast?
Teie,
VaraValvur
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar