 |
| Sõjaväelane ja laps. (Pilt on laenatud internetist ning autoriõigused ei kuulu mulle. Pilt on illustreeriva tähendusega) |
Seekordseks persooniks on üks tubli elukutseline SÕJAVÄELANE. Pere ning isikliku elu turvalisuse huvides jääb selle inimese nimi saladuseks. Tegelikult ju pole sellel tähtsustki, kes ta on. Ta on sõjaväelane ja isa - sellega on kõik öeldud. Eestis on tuhandeid elukutselisi sõjaväelasi, kelle kohuseks on kaitsta meid kõiki. Nad on justkui meie kõigi isa, kes kaitseb oma lapsi maailma kurjuse eest. Kuid suurel osal nendel meestel on ka kodu, pere ja lapsed. Uurisingi täpsemalt, et mida muudab sellise elukutse valik pereelus, laste kasvatamises ja tema enda töödes/tegemistest..
Kõik aga täpsemalt nüüd tema enda sõnadega..
Olen 27 aastane mees, abielus ning isa 2 lapsele (üks 5 teine 1). Alates aastast 2008 olen seotud kaitsejõududega alustades ajateenistusest mille käigus lõi patriotism väga tugevalt välja. Otsustasin pärast ajateenistust lõpetada suhted oma eelmise tööandjaga ning pühendada oma edasine elu kodumaa kaitsmisele. Aastatel 2009 – 2012 omandasin kõrghariduse ja nooremleitnandi auastme Kõrgemas Sõjakoolis, pärast mida suunati mind väeossa ajateenijaid välja õpetama. Siinkohal ütlen kohe ära, et ma ei ole aastal 2009 tehtud otsust mitte hetkegi kahetsenud. Ma tunnen et see ongi minu elu kutse millega ma tahan tegeleda nii kaua kui võimalik. Tegelikkuses võib öelda et ajateenijate väljaõpe sarnaneb mingil määral lasteaiakasvatajaks olemisega, sest esimesed päevad või isegi nädalad on lastele/sõduritele rasked (võib-olla küll mitte füüsiliselt aga vaimselt kindlasti), kuna nad kistakse oma igapäevasest päevarutiinist ja mugavustsoonist välja. Nad peavad hakkama kohanema uute asjade, inimeste kui ka uute reeglitega. Sarnaselt lasteaiakasvatajale vastutan ka mina ajateenijate õigeks ajaks õigetesse kohtadesse jõudmise (söökla jms.), turvalisuse ja paljude muude asjade eest.
Kuigi ma naudin metsas olemist, siis kahjuks on metsas olemise juures ka üks väike tõrvatilk mis kukub meepotti. Nimelt minust jääb maha pere keda ma ei näe senikaua kuni maa õppustel olen. Natukene küll leevendab asja õhtused kõned koju kus saan vähemalt ülevaate päevastest tegevustest. Kahjuks meil ei ole telefonid veel nii arenenud, et saaks katsuda ja järgida rutiini mis kodus on välja kujunenud. Nimelt kuna ma olen hommikust õhtuni tööl, siis ma ei näe oma lapsi, ega saa nendega tegeleda niipalju kui seda teeb mu abikaasa. Seetõttu on kujunenud välja traditsioon, et kui ma töölt koju tulen siis ma annan naisele natuke hingamisruumi ning tegelen lastega niipalju kui saan. Lisaks sellele olen võtnud enda peale ka püha kohustuse, milleks on laste unede maale saatmine. Kuna lapsed lähevad erinevatel aegadel magama, siis ma saan keskenduda mõlemale lapsele eraldi. Noorema pojaga on praegusel hetkel veel lihtne. Joodad talle lutipudelist piima sisse, annad luti pihku ja sellega tema magama panek praegusel hetkel piirdubki. Palju põnevamaks läheb vanema pojaga, sest tal on vaja kõigepealt teha ära oma toimingud vannitoas, siis ta tuleb ja küsib kas tal on ilusad hambad. Pärast seda kui emme ja issi on lapse hambaid kiitnud siis tuleb järgmine etapp, milleks on riiete vahetamine ja vetsus käik. Pärast seda jõuab kätte aeg kus laps läheb lõpuks voodisse ja paneb ennast muinasjutuks valmis. Kui muinasjutt on loetud siis ta võtab oma kaisukad ja jääb üldjuhul rahulikult magama. hommikul on jällegi minu kohustus vanem poeg üles äratada, kõik hommikused toimingud ära teha ning ta lasteaeda viia.
Ma nõustun ütlusega, et lapsed on meie kõige kallim vara, sest nemad on need väikesed inimesed kes toovad päikese meie päeva. Nad ei peagi tegema midagi väga suurt või asjalikku vaid piisab sellest et nad olemas on. Abikaasaga ikka ja jälle vaatame oma lapsi ning mõtleme et küll meil on ikka vedanud, et meil sellised lapsed on.
Kui nüüd tulla tagasi oma elukutse juurde siis noorema pojaga ma ei saa sellest veel rääkida või teda töö juurde kaasa võtta, sest tal ei oleks seal mitte midagi teha, sest ta vajab palju ruumi kus ringi möllata, magamiskohta jne.. aga vanem poeg on mul tööl kaasas käinud üsna mitu korda nii et tema juba teab täpselt kus issi töötab, millised issi „tööonud“ on ja milliste autodega issi töö juures sõidab. Üldjuhul olen ma üritanud hoida töö ja eraelu niipalju lahus kui võimalik. Kodus ma ikka räägin sellest millega ma töö juures tegelen aga aega see vanemat poega teab mis palju veel ei huvita. Temal on ikka oma mängud ja tegemised aga ma üritan naist ikka kursis hoida mis mul töö juures toimub. Lisaks sellele mis ma igapäevaselt tööl teen on juttu tulnud ka välismissioonidest, väljaspool Eestit õppimisest, Eestis õppimisest jne.. vähesel määral oleme puudutanud ka seda teemat mis saab siis kui minuga peaks juhtuma „see“ kõige hullem. Õnneks ma olen leidnud omale sellise naise, kes saab aru ja toetab mind igati. Sama on ka vastupidi (mina saan naisest aru ja toetan teda tema tegemistes).
Üks olulisemaid asju minu töö juures on pere toetus ja vastastikune toetus. Seetõttu, et mu pere mind toetab olen saanud teha oma tööd hingega ja hea tundega, teades et kui tööpäev läbi saab, siis saan minna koju oma pere juurde. Mul on väga palju kolleege, kes on sunnitud leppima sellega, et näevad oma peret ainult nädalavahetustel. Mina isiklikult ei oleks valmis nii elama, sest pere on minu jaoks väga oluline. Jah ma tean, et pere on ju pere ka siis kui näiteks minu ja minu abikaasa ning laste vahel on 150km, aga minu jaoks ei ole see ikkagi päris see. ma ei tahaks sellist elu väga pikalt elada. Kui peaks asjad nii kaugele minema et ma pean pikemat aega teenistuses olema kusagil teises Eesti otsas, siis suure tõenäosusega ma hakkaks mõtlema võimalusi kuidas saaks pere juures olla nii, et see ei tooks kaasa võimalikult vähe probleeme, sest mida rohkem on probleeme seda ebamugavamaks muutub koos olemine ning kui seda koosolemise aega on niigi vähe, siis kaugel ei ole ilmselt ka abielu lahutamine (ja see on asi mida ma kohe üldse ei taha). Olen üsna kindel, et pikemaajalisel perest eemaloleku tõttu hakkaks peas koheselt kerima mõte, et kas saada teenistusse kusagile pere lähedale või siis amet maha panna ja leida tsiviilsektoris omale uus töökoht (mida ma suure tõenäosusega ei teeks nii hea meelega kui praegust).
BLOGIPIDAJA LÕPPSÕNA.
Tugevat tervist ja tahet kõikidele sõjaväelastele kaitsta meie kõikide kodu, peret ja lapsi. Me kõik oleme üks pere,
Kellele suurt tüli ei tee, siis soovitan tutvuda ühe fondi tegevusega. Võimaluse korral võiksid toetada tegevust, kuid peamine on see ,et tead sellest.
http://www.carolinillenzeerifond.ee/
Tänutäheks toreda loo eest, ka väike pilt tublile sõjaväelasest issile. Aitäh!
 |
| Minu issi on sõdur. |
Ilusat 1. Adventi kõikidele,
Teie VaraValvur.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar